Kõvatinaanum veini hindamiseks
Arvatavasti jõudis kõvatina Britanniasse roomlaste kaudu, kes said tina tolleaegse Euroopa peamisest tinaallikast Cornwallist. Kui roomlased Britanniast lahkusid, kadus ka kõvatina valmistamise komme, kuid arvatakse, et pärast 1066. aasta normannide vallutust äratasid tsistertslased selle tava taas ellu.
Hindamisanum ei olnud algselt mõeldud sommeljeede, vaid hoopis veinivalmistajate jaoks, kes hämarates keldrites veine maitsesid. Anum oli läikiv ning selle kuju peegeldas ka nõrka küünlavalgust, et veini värvust ja selgust oleks lihtsam hinnata.
Tuhandeid aastaid vanad anumad on justkui tõendusmaterjal inimese suurest kirest jumalate joogi vastu, mida ta aja jooksul arendanud on. Veini hindamise anum leiutati meile teadaolevalt Prantsusmaal – suurepäraste veinide ja veinitundjate kodumaal. Anumale omane kausikuju oli väga praktiline, sest see ühendas endas vastupidavuse ja tõhususe. Nõu oli enamasti tehtud hõbedast või hõbetatud metallist. Materjal valiti selle omaduse pärast hästi valgust murda, mis oli oluline veini värvi tuvastamiseks.
Esimest veini hindamise anumat nimetati Bordolese‘iks, sest see loodi Burgundias. Anum oli keskelt kumer, ümmarguse kujuga, ilma sanga ja ketita. Kuulsaim on aga Borgognone‘i anum. Selle läbimõõt on 8 cm ja sügavus 2 cm. Anuma kuju uuritakse selleks, et veini visuaalne analüüs tõhusamaks muuta. Nõu tasanditel ja reljeefidel on oma kindel funktsioon, mis aitab sommeljeedel veini värvust hinnata. Anuma keskel on kõrgem osa, mille tipp märgib piiri, milleni võib veini valada. Anumas on umbkaudu 14 väikest kumerust, mis on mõeldud veini hapnikuga varustamiseks. Paremal pool on kaheksa nõgusat pärlit, mida kasutatakse punaste veinide visuaalseks analüüsiks. 17 kaarjat osa vasakul pool on mõeldud aga valgete veinide värvingute esiletõstmiseks. Ka hõbe aitab veinide, eriti valgete veinide hapnikuga rikastamisele kaasa, kuna see soosib kiiret lahustumist vääveldioksiidis.
Kuidas veini hindamise anumat kasutada
Anuma kasutamisel tuleb järgida teatud reegleid, et veine visuaalselt õigesti analüüsida. Esimestel mudelitel ei olnud ketti ega sanga, kuid praegustel on kett, mis käib ümber kaela. Hindamisrituaal oli punase ja valge veini puhul erinev. Valget veini valati analüüsimiseks parema käega ning anumat hoiti vasakus käes. Punast veini valati vasaku käega ja anumat hoiti paremaga. Kuna oli vaja teha üha täpsemaid analüüse, siis aja jooksul mõisteti, et anuma avatud vorm veini lõhnaomaduste hindamiseks ei sobi. Lõhn hajus üsna kiiresti ning lõhnaelamust saada ei jõutud. Seetõttu eelistatakse tänapäeval veinide analüüsimiseks kasutada kristallist maitsmisklaasi, millel on veini täielikuks hindamiseks kõik vajalikud omadused.
